SINILILL
Juba närbumas õielehed,
siiski silmale ilu
Paneb uskuma õnn on ehe,
paneb meeldima valu

Sinilill, sinilill -
päevasooja kaasa tooja
Sinilill, sinilill -
mälestusi hoiab kütkeis
Meenub pilk ja meenub sõna
oli eile see või täna
Meenub vaade nukker
nagu minek
Avarust ja hingesoojust,
kuuma südant, tulist noorust,
taevasina uduõrna vinet

Olen väsinud olnud tihti,
löönud kõigele käega
Olen mõelnud - ei mingit sihti
enam enda ees näe ma

KESKÖÖL
Varjude mäng
Kesköine tund
Oleme siin

Vallatu naer
Põgenev hirm

Unine linn
Avaneb hing
Oleme siin
Mina ja viin
Elu on hea
Kohe kui joon
Sõõmu siit pudelist

Karusell pöörleb
Ja peatuda enam ei saa
Hoia mind kinni
Läheme siit

EI ROOSID
Roosidel puhkemas pungad,
käisin ravila teed
… punaseid roose
tahtsin kinkida veel
Saatus teisiti tahtis,
kanti mind kaugemale
Valudes päevi-öid pikki,
hiljem nädalaid veel

Roosidel puhkemas pungad,
käisin ravila teed
… punaseid roose
tahtsin kinkida veel
Kui koju sealt jõudsin,
kadusid soovid
Ei jõudnud oodata
punased roosid

Nana nanana naa
Ei roosid aita…

Roosidel puhkemas pungad,
käisin ravila teed
… punaseid roose
tahtsin kinkida veel
… punaseid roose
… punaseid roose
… punaseid roose
… punaseid roose
kinkida veel

SAABUB ÕHTU
Saabub õhtu ja mu meel on nii paha,
viskan kustunud sigareti maha
Alles eile kohtasin sind ma,
täna juba oled unustand mind sa

Pole kellegagi seda õnne juhtund,
kellesse sa oleks korralikult suhtund
Mina olen sul nüüd järgmine ohver,
niimoodi see kõigiga läeb - oojee -
niimoodi see kõigiga läeb

Istusin ma peol ühes nurgas,
sina olid eemal teiste hulgas
Korraks vaatasid sa minu poole,
rõõmsamaks ei teinud see minu meele

Jälle kohtasin tänaval sind ma,
ei teinud tundmagi mind sa
Kas tõesti meelest on läinud,
mida ühist oleme teinud?

Istusin ma hubases baaris,
nagu nõidus olid sina ka siin
Keegi noormees oli su kõrval,
minu kiuste suudles ta sind seal

VIHMA KÄES
Ma lihtsalt kõnnin vihma käes,
kõnnin vihma käes - aaaaaaaaaaaaa
Paljajalu, pluusi väel
läbi saju läen
Puudub siht ja puudub suund,
märg on piht ja joobunud,
peeni veine langeb suule,
nii ei näe, ei näe, ei kuule
Ma lihtsalt kõnnin vihma käes,
kõnnin vihma käes

Ma lihtsalt kõnnin vihma käes,
kõnnin vihma käes - aaaaaaaaaaaaa
Paljajalu, kingad käes
läbi saju läen
Hallil, märjal asfaltteel
liigub aeg kui liivakell
Meid ükski soov ei taba,
vaba tööst ja mõtteist vaba
Ma lihtsalt kõnnin vihma käes,
kõnnin vihma käes

KAJAKAD
Aasalt tõusmas on kajakate parv,
päike kiiri saadab varjude riiki
Udust tõusnud on aastate hurm,
lahku tuleb meil minna siiski

Na-na-naa…

Pisar pihku poeta, silmad üles löö,
vaata kõrvale, taha ja ette
Igaühel oma armastus ja töö,
miski seob meid siiski ühte

Ja kui aasta pärast jälle kokku saab,
Koit ja Hämarik on ulatanud käe
Kadun'd uduloor ja ära lõppen'd päev,
tund siis tundi uuesti loob

OPTIMISTI LUGU
Tüdruk naaberpalatist
Ta silmad on söed
Jõudsin tasse armuda
Palavik pea kohal kokku lööb

Tallinna Matusebüroo
On lõpp-peatus sinule ja minule
Tallinna Matusebüroo
On tööandja mitmele inimesele

- kaks nädalat
ja juba viidi ta minema
Teist nõnda lühikest suhet
oma elust ma ei mäleta

Minust ei ole veel tulijat
Palun oota - mõni päev läheb veel
Surm meid ühendab
Sinu uues korteris kohtume

HÜPE
Oma köögis olla ei taha,
aken näitab kui ekraan
olmeseepi, mis tuleb pesta maha
Päike hommikul sisse on magand,
lõunaks ära arvan ta tee,
õhtul loojub maja taha

Hüpe tee
tundmatusse
maailma

Tänavalgi olla on paha,
autod kihutavad teel,
kogu saast jääb nendest maha
Pargipuudel oksad raagus,
jalutada seal ei taha,
lehes uudised on vanad

Tuulevihin mulle on tuttav,
merekohinat tean peast,
kurba filmi nähes nutan
Valguses kõik hästi näha,
rõõmust plaksutavad käed,
kaasa Kosmose ma võtan

UNENÄGU
Tere!
Olen sõnasõnalt Jõehobu!
Lõplik tões ja valmis vaimus,
tõelik tões ja aimus
Kuna mu isa oli Tori Täkk
ja ema Peipsi Näkk
Sügisel künnan laineharja,
kevadel külvan kalamarja

Mu isamaa on emajões

Pole ma lorisev meredekaru
ega lobiammuv akvaariumitobu,
kel kalalt liha ja varsalt aru
Olen hobujõuliselt jõelik,
tühjast ei torisev
Sügisel künnan laineharja,
kevadel külvan kalamarja

BONNIE JA CLYDE
Kivikõrbe väikeses oaasis,
äärelinna vaikses pangasaalis,
seisis inimesi 14,
hetke pärast lahkus vaid 2 neist
Bonnie ja Clyde…

Varajasel hommikusel maanteel,
möödakäija hämmastunud vaatel,
aimata võib roolis ühte neist,
hetkeks embavad nad teineteist
Bonnie ja Clyde…

Loodud on legende nendest kahest -
naisest ilusast ja mehe pahest
Üle riigi nimed kuulsaks said -
Parker Bonnie, Barrow Clyde
Bonnie ja Clyde…

Jälle röövitud on mitut panka,
politsei jaoks pole tegijad probleem
Kohates fuajees ka mõnda laipa
on selge kelle kätetöö on see
Bonnie ja Clyde…

Võimalust muud lahkumiseks pole
kui vaid igavikuline tee
Olles surnult koos nüüd kahekesi,
igavene armastus on see
Bonnie ja Clyde…

MA OLEN ÜHENDATUD
Las seintes pragunevad plaadid
jääb kinni keeramata gaas
ja tuules ragisevad traadid
mu telefon on tummaks jäänud taas
kuid iialgi ei lõpe saated
mind vaatab televisioon
kui kõnnin iseennast saates
mööda helendavat joont

ära ja ära
kuid iial ei jõua
on keegi kes mõtleb mu eest
ära ja ära
kuid iial ei jõua
keegi mõtleb mu eest

ma olen ühendatud suurde
ja maailm ja muu on teisel pool
ja ainus tee mis toob mu juurde
on mööda helendavat joont

tule mu juurde
tule mu juurde
tule mu juurde

tule mu juurde kui lõpevad saated
ja muusika vaikib me sees
tühjusse suurde kui lõpevad saated
ja muusika vaikib me sees

tule mu juurde
ära ja ära

MÄLESTUS
Läks ära vana rändaja,
kaashaige kõrvalpalatist
Ta kapilt mälestuseks meil
jäid krüsanteemi õied
Ta paljalt kui vastsündinu
veel reisiks valmistati
Tal ainsaks katteks palakas
kui toast ta välja kanti

Läks ära vana rändaja,
kaashaige kõrvalpalatist
Ta kapilt mälestuseks meil
jäid krüsanteemi õied
Ei sugulasi siin tal polnd,
teekonda kui ta jätkas
Kuid sõpru oli piisavalt
kui ta siit majast lahkus

Läks ära vana rändaja,
kaashaige kõrvalpalatist
Ta kapilt mälestuseks meil
jäid krüsanteemi õied
Nii masinale pandi ta
ja suleti sel uksed
Ning käivitati masin siis,
pea kadus seegi silmist