Kuidas tuli pimedus mu tuppa
kuidas tuli pimedus mu tuppa
tuli vaikselt, tuli tasa
sulges tuled, kardinad ja akna
keeras linnulaulu maha

kuidas tuli pimedus mu tuppa
tuli vaikselt, tuli tasa
taevatähtedelt sai pintsli
tõmbas varjud seintele ja maha

keda kutsus pimedus mu tuppa
kelle võttis kaasa täna
kutsus nukruse ja surma
uni vabandas – läks ära

nii jäi linn mu akna taga tasa
mõni üksik heli eilsest
oli eksind pimeduses ära
ja ei rahunenud maha

kingaklõbin, kummisahin
üksik hüüe, mõni jutt
uksepauk ja naerukahin
vaikne karjatus ja nutt

Armastuse lugu
ei sind näe
unes ehk on silmad sul
külmas toas
unistus sest ööst on küll
meenub tunne
vaadates sind meelde tõi
kujutelma ma armastusest lõin

ei saa puutu
unes ehk on juuksed sul
nende pikkus
pihus veel on meeles küll
meenub hommik
katsudes neid tunda sain
kui pikalt kestaks praegu nüüd see pai

olen ärkvel, silmad kalkvel
kujutelma armastusest lõin

ei saa nuuski’
unes ehk on lõhngi sul
tuule käes
hõng mu ümber hõljub küll
meenub suudlus
läbi nina pähe lõi
sinu üleni mu südamesse tõi

Minni-hiir
üks pärdik nukukleidiga
meil valmis kõrvaltoas
ja sõber rõõmsa naeruga
mul aknast teda näitas

ta küsis mult: “mis loom see on?
ta nimi ütle sa”
ma laususin: “vist pärdik see
kes muu ta olla saab”

minni-hiir! minni-hiir!
lalalalalalalalalalala

kuid sõber vastas: “minni-hiir
see peab ju olema”
nii sõnan’d talle kõrvaltoast
see krati vormija

ma nõustusin ka sellega
võib olla minni-hiir
ja pealegi veel kunstiteos
on see ka kindlasti

Haiged lapsed
haiged lapsed ei magagi öösel, nad vaatavad valget lage
avatud silmi, pisarad palgel, paluvad mõistmatult tuge
haiged lapsed, teil on see eelis, teie ei taha veel surra
ja jumal, kes halastab, lubab teil elada, annab teid aastatel murda

haiged lapsed, teie veel usute, hommik on õhtust parem
aastate möödudes, kiiresti, valutult, soovite oodatust varem
haiged lapsed, surmale määratud, tema ei taha teid veel
temal on aega oodata ära, kuniks te püsite teel

miks me veel elame, milleks see päike
milleks need tähed ja kuu
suvel me kirume palavat päeva
ja sügisel vannume tuult

kuid haigetes lastes on taevalik usk, et elu on elamist väärt
ja meil ei ole neilt midagi küsida, meie ei mõista ne’ keelt
elavad laibad, nagu me oleme, kahe jalaga maas
ja annaks jumal, et siis, kui sureme, lasteks me muutume taas

Viska mulda
veere nõgine hommik
musta looriga tüdruk
ostan sealt turult need lilled
endale naeratan pisut

bussipeatus on võõras
eided vaid hoiavad õisi
enam ei eksida suuda
õige suuna ma leidsin

viska mulda ja kannata ängis
seni kui viskad, teised puusärgis
matused läbi, lahkuda tore
täna veel mina kirstus ei ole

lauas ei kuule ma toosti
terviseks täna ei jooda
ütelda võiks mõne sõna
närida peierooga

üksik taldrik on tühi
lõppenud söömaaeg viimne
enam ta suud ei pühi
eluorbiidil ei tiirle

Sõidame kuule
sõidame kuule, lendame koos
täna me laevas pidu on hoos
kumavad tähed ootavad meid
nõnda on algamas viimane reis

sõidame kuule, lendame koos
hirmud on möödas, kaasas mimoos
lill, mis ei närtsi, kestab kui kuld
ootamas teda on kuupealne muld

sõidame kuule, lendame koos
teele mu sõbrad lõppevas loos
maakerast järgi on punane tuhk
ära siis jobuta, süstikujuht!

Öine kriisi- ja nõustamistelefon
ma istun ja ootan te kõnet
miks keegi ei helista mulle
on’s lõppenud masendus tugev
ja maailmas polegi hulle

öine kriisi- ja nõustamistelefon
miks ootad veel, nõutu ja nõrk
ma istun ja ootan su kõnet
sa murtud ja murdmatu, kõrk
või petetud kaval ja tark

kui tühi võib olla üks öö
ja telefon vaikib mu laual
miks viibib mu viimane töö
kuul ootamas püstolirauas

Planeetide sõda
maale kuulutatud sõda
asteroidid lendavad
öine taevas tules särab
inimesed põlevad

päeval praadimas on päike
öösel kõrvetavalt kuum
kuhu jäänud siis on äike
tule aita, jahe tuul

merkuur, veenus, marss
jupiter, saturn
avarusest saanud on lõpmatusse urn

meri palavuses kuivab
terve ilm on auru täis
viimne olend tules roomab
eluring on saanud täis

siis kui möödub miljard aastat
tähed jälle paistavad
kelle silm neid siis küll vaatab
kelle sõõrmed haistavad

Ussikuningas
viska tulle mu nahk
et ei saaks ma minna
kus algavad laaned
ja lõpevad sood

ma palun, palun pärast veel
et võtaksid tulest mu naha
ning aitaksid selga, et roomata sinna
kus avaneb maa, kus avaneb maa

mind ootavad seal
mu vennad ja õed
et taaskord tunda, tunda
oma keha sädelevaid soomuseid

kui sulavad kivid
siis seisma jääb sammal
siis saledaks muutuvad
metsad ja mäed

Um-mam-ma
iga jumala laupäeva õhtul
tulevad kokku tühermaale
tammudes ühed tumedad kogud
tants käib ümber palava pudru

piilujaid on hulganisti
lähemale tulla keegi ei julge
rahva seast kostab madal urin
laseks õige koerad kallale

kusagilt tunda on roiskuvat lehka
lõhnab veidi hapukalt
uudistesaates neist juttu ei tehta
keegi ei taha neid koristada ära

õigepeatselt, ei tea kust
ilmub üksik austaja
ülikonna ja lipsuga mees
märatsedes tantsib kõige ees

tants käib ümber palava pudru

Surmasõit
krahv tütart karmilt karistas
kes ohvitseri armastas
mis isa südant kurvastas
ta tütre tuppa lukustas

nüüd preili autos põgenes
kuid kümnehobujõulises
surm istus juba enne ees
ja tee kõik oli udu sees

ka ohvitseri autot siis
tee preilile nüüd vastu viis
et udu oli hirmus paks
käis korraga üks kole raks

ja karje siit
ja karje sealt
nii kadusid nad ilma peal